Ida-Harju Invaühinguga Saaremaal

Teada asi, et mõned inimesed ei saa kohe kuidagi rahulikult elada, moosi keeta, kassi silitada, no suures hädas kasvõi raamatut lugeda, no ei – neil on vaja reisida. Nemad tahavad teada, mida teisel pool teisi tehakse ja kuidas. Ja pole meiegi mingi erand.

Pakimegi siis ennast kenasti bussi ja sõidame heanaaberlike suhete korras vaatama, mida lähivälismaal tehakse. Seekord siis Saaremaal, Saarema Invaühingu lahkel kutsel pealegi.

Virtsu sadamas neelab praam Põhjakonna kaasaegse sõbraliku väljaandena kõik inimputukad ja nende kalessid oma kõhtu, et nad siis teisel pool väina ettevaatlikult jälle maale puistata. Meri ei viitsi lainet loksutada ja nii jääme vaiksel veel libisedes lainete harjal turnimise põnevusest seekord ilma. Ilm on ilus, kaldalt lehvitavad elektrit jahvatavad tuuleveskid minejatele järele.

Praamil on nagu praamil ikka, aga roosteplekise räästa alla on pääsupaar pesa teinud, kus uniste nägudega noorpere mõnusalt nohisedes oma nokatäit ootab. Lapsevanemate musternäidisena teevad isa-ema kõik praami edasi-tagasi sõidud usinalt poegi toites kaasa ega lase end ka sagivatest reisijatest eriti segada.

Kuivastus paneme jalad maha Läänemere suuruselt neljanda sõbraliku saareriigi Saaremaa esinduslikus „eeskojas“ ehk suurel korallkaljul, mis nüüd, aastamiljoneid hiljem, Muhu saare nime kannab.

Kuna ei ole veel kohanud reisirahvast, kelle huviorbiiti kirikud ei kuuluks, siis teeme meiegi oma esimese peatuse Hellamaa kiriku juures. Edasi viib tee Koguvale. Kellele on seal olla esimene kord, kes seal juba „sada korda“ ringi vaadanud, aga üks pisike mäluvärskendus kulub ju alati ära ja midagi uut leidub igaühele.

Jaanalinnutalus võtab meid vastu naeratav Muhu riietes neiu. Pargis jalutavad Aafrika jaanalinnud, nandud ja kaasuaride sugulased emud on muidugi toredad vaadata, aga suuremat huvi tekitab keskmist kasvu punakänguru Guido, kes elab oma laiska ja rahulikku unistuste elu ühes aias vallabidega. Seltskonna mõttes muidugi, sest ega nende pisikeste pudinatega ühel tõsisel kängurul nüüd küll vist millestki eriti rääkida ole. Mõistev pererahvas lubab siiski, et esialgu peab Guido oma poissmehepõlve piinadega küll üksinda toime tulema, kuid mõne aja pärast tuuakse talle ihu ja hinge kosutuseks ka üks liigikaaslane, et siis juba koos abielurahva rõõme maitsta. Muidugi on kõigil Guido õnnelikule tulevikule mõeldes siiralt hea meel. Omaette pilgupüüdjad on siin loomulikult väledad jaanalinnupojad, kelle tite- ja tärkava pärissulestiku pilkupüüdev segadik meenutab siili- ja karu kasuka ristandit ning näeb äärmiselt tore välja.

Kõljalasse jõudes on lõuna käes ja seame end sisse Kaali trahteris, et ümber Kaali järve käimiseks veidike jõudu koguda. Värskendanud oma teadmisi Kaali muuseumis, suundume ühe isegi maailma mastaapides ainulaadse loodusmälestise, Euroopa esinduslikuma kraatrivälja suurima järve, Kaali järve, poole.

Tekkis see 3000 või 8000 aastat tagasi, polegi nii oluline. Oluline on, et tekkis ainsana maailmas ajaloolisel ajal ja jättis jälje pealtnägijate mällu.

Olid need siis saarlaste endi lauludesse talletatud suure tulekahju mälestused, Ebavere mäel sündinud saarlaste jumala Tarapita lugu, kaugete kreeklaste Phaetoni hukkumine või soome-ugri ilmasamba lood – oluline on, et kütid ja korilased tuhandete kilomeetrite ulatuses nägid seda imelist ja hirmutavat alla kukkuva päikese lendu, talletasid selle oma pärimustesse ja on vaid aja küsimus, millal ja millise rahva minevikumälestuste varjatud varasalvest see üles osatakse leida.

Pisikest veesilma ümbritseval kõrgel ringvallil tukkuvad paekamakad ja taeva poole turritavad paekihid räägivad ilmekat keelt kunagi siin toimunust. Ehkki see oli nii ammu, et aeg on rahva mälust täpsemad mälestused kustutanud, oli see õnneks siiski nii hiljuti, et aeg ei ole jõudnud kraatrit setete alla matta.

Ebausu oopiumist rikutud mõtlemisega isikud alustavad kohe oma tuleviku kindlustamisega ja teevad kolm õnneloitsu ringi ümber kraatri veesilma, sest õnne tulekut tema tujude hooleks jätta oleks selge rumalus. Kes ei teaks, et õnn on üks tujukas ja salakaval tegelane ja kui talle õigel ajal saba peale ei astu ja ennast meelde ei tuleta, siis ei tule ta ligigi. See tarkus sunnib teadjamaid hiljem veel ka oma õnnetoovat auguga kivi rannaklibust otsima.

Need, kelle tervis või kaine mõistus ei aja ümber kraatri kõndima, kõnnivad niisama ringi või leiavad endale istekoha, et lihtsalt olla koos kraatri veel hõljuvate vesirooside ja seda palistavate kõrgete põlispuude peegeldusega rohelisel veel.

Kõljalast lahkudes jäävad kahele poole teed kirevad, õhtupäikeses punakalt hõõguvad põllud. Kesa- ja rukkilillede, hiireherneste ja tooni andvate õrnade leekpunaste põldmagunate kirju vägi ulatub kuni silmapiirini välja – ikka veel kestab see imeline suvisele Eestimaale omane värvidest helisev looduse laulupidu.

Õhtul jõuame oma sihtpunkti, Saarema Invaühingu majja, mille perenaised meil juba uksel vastas on. Tervitused vahetatud ja pisike kingitus üle antud, hakkame ennast öömajale paika sättima. Kes majja, kes telki, kes voodisse, kes põrandale. Pärast õhtusööki on aeg minna tiheda päeva lõpetuseks Kuressaarega tutvuma ja ujuma.

Suur Tõll ja Piret on just oma kalu täis paadiga rannale jõudnud ja Piret on ikka veel nii väge täis, et täislastis paat õlal lustakalt kodu poole kepsutab. Vaat, et tõmbab töntsaka Tõllu pikali. Saare naine, teadagi. Kui päikeseloojangu värvimängud taevas ja vees otsa saavad, võib ka magama minna.

Hommikul vara on aga Piret ja Suur Tõll taas vähimaidki väsimuse märke ilmutamata uue kalalastiga rannas tagasi. Saa sa neist saarlastest siis aru. Piinlik hakkab, tõepoolest, sest igatahes mandrirahvas peab ikka natuke magama ka.

Kuressaare lossi taevasse pürgivad kivimüürid ja vallikraavid räägivad oma tummas keeles nii mõndagi. Ühelt poolt on see vaenlase käopoeg võõras pesas, teiselt poolt eesti talupoja raske töö ja vaeva põline tunnistaja. Ühelt poolt justkui võõrvõimu sümbol, teiselt poolt aga siiski kinnitus eesti talupoegade suutlikkusele ehitada nii võimsaid kindlusi ja losse nagu neid Eestimaa pinnal seda õnneks veel tunnistamas on.

Lossi aias kasvava võimsa pöögi okstel õõtsutavad end suvepäikeses noored pruunid karvased pähklid, maapinnal liiguvad hiiglaslike varvastena vägevad ja vapustavalt ilusad sõlmilised, justkui elusad juured, tõeline leid aga peitub ühe lossipargi põlispuu õõnes, kust leian erakordselt suure limaku.

Limakud on üks ilus ja põnev elusolendite rühm. Need, enamasti tillukesed ürgse päritoluga olevused, eristusid teistest elukatest ammu enne taimi, seeni ja loomi. Nad liiguvad tillukeste limatompudena puukõdus edasi ja seedivad kõik ette jäävad bakterid, seenespoorid, eosed jms toidu nagu loomad ära. Limakud ei paljune nagu seened, vaid viburitega rändeosed või amööbi kombel liikuvad rakud paarituvad omasugustega. Limak pole ei seen, loom ega taim. Vanarahvas nimetas neid salapäraseid ilusaid olendeid ka puugipasaks, kratisitaks, pilvetükkideks (pilvedel võis ju kõndida) ning pelgas nende halba mõju sedavõrd, et otsis kaitset tõrjemaagiast. Minul aga on muidugi kodust kaugel nii heasse seltskonda sattumise üle tõsiselt hea meel.

Mõistagi on Kuressaares muudki põnevat. Lossi pargis valesse kemmergusse eksinutena leiame eest ehmatavalt reaalse ajaloolise pildi ja tunneme ajaloo hingematvat hõngu. Linnavalitsus võiks sellele atraktsioonile vastava viida külge riputada – vähemalt välismaalased teaksid, millega tegelikult tegu on ega võtaks seda linna visiitkaardina. Või see ongi visiitkaart? No kust mina tean, ma ainult arvan.

Kuressaare on aastatega väga ilusaks muutunud. Lapsi pole ka koos pesuveega välja visatud, vaid on säilitatud palju vanadest aegadest pärit detaile nagu kasvõi ümmargused betoonist reklaamipostid, vasest katusega eelmise vabariigi aegne müügiputka või samast ajastust pärit ja ikka veel õiget aega näitav kell madala elumaja katusenurgal, sepisväravad ja –aiad ning palju muud omapärast ja huvitavat. Kesklinnast leian muidu elutingimuste suhtes nii nõudliku musta männi lausa üle majakatuste kõrgumas. Lilled treppidel ja hoovinurkades tekitavad kohati mulje armsast Vahemereäärsest lätikeelsest väikelinnast. No mitte päris, kuulda on natuke ka inglise, saksa ja soome keelt kui päris aus olla.

Pärastlõunal liigume Sõrve säärele. Naised ehitavad sääre tippu pisikese püramiidi, aga ei oska seletada, milleks. Ilmselt siis lätlastele kiusuks, milleks muuks. Et las vaatavad ja imestavad – eestlastel on veel üks saar juures.

Õhtusel piknikul kohtume Saaremaa IÜ liikmetega. Teemaks on nagu ikka mineviku, oleviku ja tulevikumälestused. Tõdeme veelkord, et kuhu ka meie pisike tiigrikutsu vahvate ahjualuste juhtimisel seekord ei hüppa - olgu see masu, täpe, täpu või pupu – meie inimesed on igal pool töökad ja saavad hakkama. Uppuja päästmine ja õlekõrre otsimine jääb ju ikka uppuja enda asjaks.

Pärast hommikueinet aga on aeg kodu poole liikuma hakata. Täname oma lahkeid võõrustajaid, kutsume nad endile külla ja võtame kursi Angla tuulikute poole. Et teele jäävad isegi Euroopa mastaapides ainulaadne Karja kirik ja Eesti vanim kivikirik Valjalas, siis loomulikult ei saa ka neid, vanu tuttavaid, külastamata jätta. See on see eriliste vanade ehitiste maagiline kutse, mille vastu ei saa. Ehkki viimasest kohtumisest möödunud aastatega ei ole midagi muutunud, väärivad sajanditetagused kivisse ja kivile talletatud lood veelkord üle vaatamist ja üle kuulamist. Need on kohad, kus tahaks lihtsalt istuda, lihtsalt olla, lihtsalt mõelda. Niisama, millelegi mõtlemata. Paraku sunnib tsivilisatsiooni hääletu kubjas meid tagant ja me kerime end kiiresti jälle bussi tagasi.

Teeme lõunapausi kalakohvikus ja juba olemegi Kuivastus. Lühike reis üle igavalt sileda mere ja juba lehvitavad meile rannalt vastu paar päeva tagasi meist maha jäänud elektriveskid

Kodutee äärde jääb Ruila mõis, mis tahab loomulikult ka üle vaatamist. Mõisa sissesõiduteel võtab meid vastu toredate soomustorikutega ehitud puutüvi. Ümber mõisa käivad ehitus- ja taastamistööd. See on vaikne nurgake, mida ükski kaart ega teatmik külastamiseks ei paku. Ruila mõis kui hästi hoitud saladus. Ebamõisalikult spartalik nii seest kui väljast. Ka jõega piirneva pargi kujundamisele pole mõishärrad soovinud aega ja raha raisata. Tundub, et isegi suvalises kloostris leidub ihule ja hingele kindlasti rohkem kosutust kui selles askeetlikus mõisakeses, aga sest pole ju midagi. Tutvunud selle omapärase mõisa ja selles asuva põhikooli toreda ajaloonurgakesega korraldame endale mõisa tagasihoidlikus pargis reisi lõpetuseks väikese pikniku.

Ja mis siis enam. Õhtu juba tuleb vaikselt hiilides nagu gripiviirus ja aeg on end nüüd jälle kodus sisse seada. Kuni järgmise korrani.

I.Vahuri