Juba teist suve järjest toimus augusti alguses Paunapõllu ratsatalus ratsutamisteraapia laager psüühilise erivajadusega noortele. Meid ootas ees 5 päeva täis hobuseid, nendega tegelemist, hobuste eest hoolitsemist ning ratsutamist.

Paunapõllu tallis on 17 hobust, neist 3 sellel kevadsuvel sündinud varsakest. Apollon, Viksik, Denga, Ralla, Randi, Vahva Vunts, jne – isasetel hobustel lõpeb nimi kaashäälikuga, emastel täishäälikuga.

Päike siras taevas, mõnus tuuleke puhus, vihmapilvi polnud – lühidalt: ilmake soosis meie laagripäevi. Eelmisest ratsutamisest oli ju aasta möödas – kas tuleb meelde ja kas oskavad hobuse selga saada, seljas püsida ning ka maha saada? Aga kõik oli imelihtne, Argo tundis end väga kindlana Ermi seljas ning oskas hobuse kõndimise taktis ennast kaasa nõksutada. Kaiale meeldivad hobused väga – ta väga ootas neid laagripäevi, naeris suure häälega, kui hobune hirnahtas või korskas, näitas näpuga hobusele ning tahtis väga midagi öelda, paraku meie aga tema öeldust aru ei saanud. Kaia ja Heli sõitsid Ellu seljas, Luisa seadis sõiduvalmis Diski.

Jõudumööda aitasime kaasa ka tallitöödes – puhastamises-pühkimises, saepuru laialilaotamises ning heina ettekandmises. Tubli töö tegi ära Argo, kes ju talutöödega harjunud ja oskab kasutada nii harki, labidat kui hangu.

Koos Luisaga tõid nad tee äärest Heli kokkuriisutud heinakuhjad.

Kõik koos punusime aga sinistest heinapallinööridest pikka paela, mida kasutatakse nädalavahetusel galopi võistlustel raja piirdena. Kui ülesanded olid jaotatud edenes töö meil jõudsalt – Argo pusis suurest puntrast lahti üksikuid nööre, Luisa sidus kaks nööri seasõrg-sõlmega pikemaks nööriks, Kaia võttis maast üksikuid nööre, Agnes sidus kõik üheks pikaks joruks ning Heli keris kerasse. Lõpuks sai Heli ka seasõrg-sõlme selgeks ning Argo õppis lõngakera kerimist, mida üks jõuline noormees ei peagi ju varem teinud olema ning selline peenmotoorika valmistas alguses veidi raskusi J

Üllatuse valmistas Kaia järgmisel päeval, kui tavalise pika nööri punemine käsil – ka Kaia oskab suurepäraselt nööri sõlmida ning tegi valmis pika jupi.

Järge ootas neoonribade pooleks lõikamine – no Helile see töö väga meeldis, samuti oli ka Luisa nõus palju lõikama, kui sai istuda kokkupandaval klapptoolil.

Teisel päeval arvas ratsutamisterapeut Kaili, et aitab ringitamisest ja diagonaalide sõidust väikesel väljakul - endalgi hakkab ju pea ringi käima J pigem võiks suunduda maastikule, kus maapind ebaühtlasem ning hobu-seljas-istujatel vaja rohkem tasakaalu hoida. Kõik said sellega kenasti ka hakkama: abiline Laura, Linda või Aira talutas hobust eest päitsetest, Kaili kõndis julgestuseks kõrval ning peletas piitsaga kärbseid ning Kaia, Heli või Argo istus kuninglikult sadulas. Tegid päris pika tiiru!

Kuna perenaine Kaili muudkui kõnnib ja kõnnib, teeb ringe iga kliendiga, kõnnib siia, kõnnib sinna, siis andsin talle oma sammulugeja, et loeks kokku need sammud, mis ta päeva jooksul astub. Poole päevaga kogunes veidi üle 20 000 sammu. Eks näis, kui hommikust peale mõõtma hakkab, kui palju siis kokku tuleb – kas on Kaleviga võrreldav. No võrreldav küll, aga Kalev vantsib oma parimail päevil ikkagi üle – Kailil kogunes esimese päevaga veidi üle 28 000 sammu, teisel päeval 36 000 sammu. Lugege teiegi oma sammud üle, mida päeva jooksul teete!

Kokkuvõtlikult oli meil väga lõbus seltskond – ei mingit virisemist, pidevalt käis itsitamine ja erinevate sõnade üle naermine. Argo kihistas peenikest naeru, Heli lagistas päris mõnuga. Niisamuti valmistas palju rõõmu vankris sõit, kui hobune Ermi lasi mõnusat kiiret traavi – kõigil jälle näod rõõmu täis.

Nagu alati, on iga lahkumine kurb, kuid loodame, et järgmisel suvel kohtume taas toredate hobuste, lahke pererahva ning naeruhimulise seltskonnaga J