[ pilt: 069X  .JPG ]
Ja ongi aeg lahkuda. Siiras tänu meie giidile Küllike Veedele, kes meile oma kooli tutvustas. Mul on hea meel taaskohtumise üle Küllikesega, sest tänu tema heale mälule tean nüüd, kes oli see hästi sõbralik ja leebe õpetaja, kes seal teatud peredest ja õpiraskustega lapsi juhendas. Kuna ma ise pole suurem asi diplomaat, siis imetlesin tema oskust lastega suhelda ja neid mõista. Käisime lastega metsas, uurisime loodust, mängisime, arutasime, meisterdasime jne. Meelde jäi sealt veel üks väike 7-8 aastane tüdrukuke, selline hellake ja arake. Igatses ema ja kartis üksinda magada. Magasimegi siis koos. Sain teada, et lapse kodune elu on üsna kurb, et vajatakse abi, ema olevat haige. Olin tollal oma tervisega tõsiselt kimbus ja kohe ei mõelnud, et võiksin sellele lapsele toeks olla. Juba kodus olles hakkasin uurima, kes see laps oli, kust teda leida, aga inimene, kes aidata võis, keeldus seda tegemast ja teised ei osanud mu küsimusele vastata. Lapsed olevat kusagilt ümbruskonnast, ei tunne, ei tea. Ei teagi, kuidas tema elu kujunes. Vahel mõtlen, et kas kõik läks hästi või...