[ pilt: 033X.JPG ]
... ja mis sellest sai – no lausa väga maitsev supp. Pole ise kunagi liimikuid korjanud, aga tegin supi ühe vana mälestuse põhjal ning veendusin veelkord, et liimikud annavad toidule mõnusa maheda maitse. Lisan siia veel fotosid seentest, kes siiski patta panna ei sünni, keda normaalne inimene ei vaata, aga kelle leidmiseks tasub metsa minna küll. Iga kord kui kohtad kedagi erilist tundub, et päev on korda läinud. Meie loodus on rikas, palju rikkam kui me teame, sest me ei vaata, ei näe. Meil terendavad silme ees vaid kukeseened ja puravikud, muul ajal ei lähe me metsagi, aga peaks, sest asi on seda väärt. Nende leidmiseks ei pea laande minema, neid leiab koduaiast, metsaradadelt ja radade kõrvalt, teepeenralt ja veidike eemalt. Igalt poolt.