Üks vana pärn. Ürgse olekuga vanad puud on mulle alati väga sümpaatsed olnud. Neis on mingi saladuslik jõud nagu ka väga vanades hoonetes. Sajandite jõud ja tarkus. Vanad puud meenutavad vanu tugevaid inimesi (või vastupidi), kes kõigi raskuste kiuste on püsti jäänud, on vanaks saanud ja on ühel hetkel üksi. Omasuguseid enam ei ole, ümberringi on uus põlvkond, aga jalad on ikka veel kindlalt maas, pea on ikka veel püsti ja ikka veel sirutub päikese poole.