[ pilt: 061X .JPG ]
Poe kõrval aia ääres kasvasid õunapuud. Pildistasin nende lähedal huvitavaid putukaid ja liblikaid kui kohale saabus autotäis tiblasid. Odavates õhtukleitides odavad .... kahe meesisendi saatel. Kohe kui sellises riietuses reisiseltskond autost välja vajus oli selge, kellega tegu. Jäin vaatama, kas lähevad poodi, aga ei – seltskond võttis suuna kohe õunaaeda ja rebis puudelt õunu koos okstega. Üks tibla ütles õunu sülle noppides teistele „zdesj možno“. Ütlesin, et kui iga turist oleks siit isegi ühe õuna võtnud, oleks puud juba ammu tühjad olnud, mispeale ütles üks röövel teisele „ona nam zaviduet“ (ta kadestab meid). Kadestan? Vargaid? Olin siin ju enne teid! Teine „vene maailm“ oli sületäie õuntega veidi eemal, kuid mälukaardil oli vähe ruumi... Kus nad ka ei viibi, vargamentaliteet oli, on ja jääb, midagi ei ole muutunud. Koduselt kolmemeetrist tara ees ei ole - vsjoo naše! Kui tara on, murrame maha – ikka vsjoo naše! Õuna-aeda nad jäid, läksin maja ette teiste juurde ja ei märganud, et nad poodi läinud oleksid...