[ pilt: 029X  .JPG ]
See kaunis ja kummaline maailm. Võimsad stalagmiidid, jämedad stalaktiidid, omavahel kokku kasvanud „maa“ ja „taevas“ moodustavad keerulisi vorme, mis on nii erilised, nii keerukad, et lööb hinge kinni. Siin tahaks kauem viibida ja seda ilu nautida. Koobas on suhteliselt väike ja kivipurikaid (speleotoome) tihedalt täis. Võrdlen nähtut oma mõtetes Sloveenias Postojna koobastes nähtuga, kus oli palju õrnu, kergeid, heledates värvitoonides tilkekivimitest moodustunud vorme, ehkki muidugi oli väga palju ka jämedaid võimsaid poste, mille vahel kõndida või väikesel raudteel sõita. Lagedes rippusid võrratud õrnad „kardinad“ ja „ämblikuvõrgud“ ning üks koobas oli nii suur, et siin andis kontserte sümfooniaorkester ja antakse teatrietendusi. Tekkemehhanism on kõikjal sama, aga tulemus täiesti erinev. Samas - nii stalaktiidid kui ka stalagmiidid tekivad kaltsiumkarbonaadi sadestustest ehk siis – iga tilk koopa laest jätab maha väikese jälje ja stalaktiidile hakkab vastu kasvama stalagmiit. Selleks, et neist laest kukkuvatest pisikestest tilgakestest kasvaks vaid 2,5 cm pikkune jupike, kulub umbes 4000–5000 aastat. Ehk siis umbes viis millimeetrit aastas. Mõelda vaid – ainult viis millimeetrit 365. päevaga!