[ pilt: 018XB  .JPG ]
Olemegi kohal. Teekond mäe otsas asuvate koobasteni pidi olema kilomeetri pikkune ja see hirmutab. Eriti kui iga päev õhupuudus niigi vaevab. Vesuuvi otsa tuli endal ronida vaid umbes viiskümmend meetrit ja kui öeldi, et aega kulub selleks pool tundi, siis tundus see uskumatuna - niii kaua? See ju nii lühike maa, kraatri serv paistab! Jõudsinkohale küll poole tunniga, aga hing oli rinnus kinni kui kraatri servale jõudsin. Siin aga tervelt tuhat meetrit või nii... Kahtlen, kas ikka suudan, aga otsustan proovida. Ühtegi eeslikest ka nähtaval ei ole. Sajakonna meetri pärast ongi kurk on kitsas ja õhk otsas, siis aga tundub, et Zeus on mu häda näinud ja juba tulebki üks härra eesliga mäest alla. Hüüan ja lehvitan talle, et soovin taksot! Ehkki mulle eeslitakso üldiselt ei meeldi, olen päästetud ja seekord sobime hästi.