[ pilt: 016X  .JPG ]
Veereme üle mägede ja tasandike Zeusi sünnikoobaste poole. Mäed, mäed... Ehkki ratastel on vändatud ja bussidega sõidetud Kreekas, Norras, Ahvenamaal, Lofootidel, Horvaatias, rääkimata Soomest ja Rootsist, rääkimata Itaaliast, Poolast ja Slovakkiast, jne, kus mäed on kohati kõrgemad ja kaetud lopsaka taimestikuga, mille keskel tuulevaikuses ja suvises kuumuses hing paelaga kaelas rattaga ülespoole rühid – siis kõigest hoolimata tekitavad ka need poolpaljad kiviklibu ja väikeste kiviplokkidega kaetud, parimal juhul oliivisaludega dekoreeritud mäed ikkagi vaimustust. Samas looklevad siinsed teed üsnagi järsult ülespoole, niiet rattamatkajal oleks üsna varsti hing kinni ja kummitaks küsimus „mis häda mind siia ajas?“ Õnneks järgneb peale iga kõrguse vallutamist nähtud vaeva eest autasu – laskumine, ja kõrvus vihisev tuul pühib nii väsimuse kui ka rumalad küsimused. Nii ma sõidan, vaatan, võrdlen, meenutan ja leian nagu igas riigis eelnevalt, et siinses looduses tahaks olla pikemalt, siin tahaks mõnda aega elada. Mõnda aega...