[ pilt: 062XX.JPG ]
Koduteel heidame pilgu ühele kreeka-katoliku surnuaiale. Millisel maal ka ei viibi on külastamiseks kaks kohustuslikku ja huvitavat kohta – kohalik kirik ja kalmistu. Kui meie matame oma kadunukese võimalikult sügavale, ajame mulla peale, istutame silmailuks lillekesi ja pidevalt rehitseme, rohitseme, ehitame piirdeid ja veame hauale liiva, siis siin käivad asjad teisiti. Metsarahva silmis on meie kalmistu ilus – selline madal, rohune, elusate lilledega, põõsane, kõrgete puude all varjuline. Õigeusklik katoliiklane leiab, et haud peab olema kõrge kast kallist marmorist. Kõrge, hele ja paistma kaugele, sellel kunstlilled ja klaasist kapike küünalde, lahkunu foto või lemmikasjakesega. Või leinaja pisikingiga. Muidugi maksab see lausa väikese varanduse, aga mis teha, komme nõuab. Kadunukesel ilus oma uues kodus olla ja leinajal muretu – süda ei valuta, et millal küll leiab aja minna rohima, rehitsema ja liiva vahetama...