[ pilt: 022X  .JPG ]
Õhtul teen väikese ringi ja veidi enne keskööd astun hotelli lähedal sisse ühte toredasse „igaühele midagi“ poodi, kus oli tõesti kõigest midagi. Poehärra oli seal ühe noore näitsikuga. Kui noorega täpsemalt, ei vaadanud, lihtsalt fikseerisin eemalt silmanurgast, et on üks nooremat sorti leedi. Minul oli paar konkreetset soovi, härral jälle uudishimu nagu ikka „kes oled ja kust tuled“. Saime jutule, noor daam tuli ka meie juurde ja küsisin rõõmsameelselt härralt, kas see on tema abikaasa. Nii see ju paljudes paikades, ka meil, käib, et vanahärral kordi noorem „keegi“ kõrval on. Minu küsimuse peale härra lausa hüppas üllatusest, niigi suured silmad läksid üllatusest veelgi suuremaks ja kätega vehkides, naerdes ja risti ette tagudes hüüdis: „Jumal hoidku, mida sa räägid! Jumal hoidku! See on mu tütar!“. Minu küsimus tegi mõlemale palju nalja, mõlemal oli väga lõbus ja saime kõik südamest naerda. Nähes kaamerat soovis härra, et neid pildistaksin. Tulemus sai ilus – uhke isa ja õnnelik tütar ehk kaks õnnelikku särasilmset kreeklast. Kreetalast. Tööl. Öösel kell 12.35.