[ pilt: 095X.JPG ]
Loojuva päikese viimastes kiirtes paterdavad veest välja kaks parti ja suunduvad minu kõrvalt üle tee otse nende üheksakordsete poole, kus valgepõsk lagled kakerdavad. Hea tunne on kui näed, et loom sinu eest kabuhirmus ei page, et ta ei näe sinus koletist. Küll tahaks siin veel olla, veel kaugemale sõita, aga on juba üsna hämar, aeg sarved öömaja poole keerata. Kuna Amandal käigud puuduvad, tirin teda nüüd paar km eemal kõrgest kaldast üles tagasi, veidi väntamist ja olengi varsti hotellis. Ilus õhtu oli.