[ pilt: 011C  .JPG ]
Suures saalis on ukraina kunstnike tööde näitus. Oleks imelik ka kui ei oleks. Seda enam, et juba lossi „maskott“ on ukrainlanna. Ajuti tundub see lausa moeasjana, et on „ukraina“. Kusagil õpivad eestlased juba usinalt ukraina keelt, ehkki ukrainlased ise seda eriti ei oska. Või õigemini – enamus üldse ei oska. Pigem tundub tulijate hulka arvestades, et varsti pursime ametiasju ajades ja piima-leiba ostes jälle alandlikult „inimeste keeles“. Muidugi ei ole kõik kadunud - üks partei otsustas „rukkilillepurustele“ eestlastele jätta siiski armulikult „nende“ kaera-jaani ja pastlad... Loodan, et eksin ja nii ei lähe. Samas ei saa Ukrainas toimuvast üle ega ümber – ühelt poolt elajalik, geneetiline saama- ja tapahimu, teisalt uskumatu vaprus sellele vastu seismisel. Uskumatu vaprus oma kodu kaitsmisel. MEIE kodu kaitsmisel. Ühelt poolt koos rahvaga uskumatult tugev ja tegus president, teisalt arg ja reetlik Euroopa... Seal sepistatakse praegu meile tulevikku...