[ pilt: 020X  .JPG ]
Pühalepa kiriku kantsli korpust toetav Moosese figuur (ka Markuse kuju) lõviga. Haapsalu kiviraiduri Joachim Winteri töö aastast 1636. Dolomiit. Eestis haruldase kivist kantsli kinkisid Pühalepa kirikule Hiiessaare mõisnikud Gentschienid 1636.a. Arhitektuuriliselt on kirik inspireeritud Gotlandi eeskujudest, sealt ka kiriku kaitsepühak - Sankt Laurentius (Laurentsius). Keskaegsetest kirikutest olid sellele pühakule Eestis pühitsetud ainult Kuusalu, Nõo ja Pühalepa. Pühalepa ise on Ida-Hiiumaa vanim asustuskeskus. Siinsele esidiakonile ja märtrile, tulepühak Laurentsiusele, pühendatud kirik on vanim jumalakoda saarel. Vaene Laurentsius! Kuhu ka ei sattunud, kohe asunud kohalikud teda röstima. Põletamise esmaau aga võtavad endale roomlased, kes olevat ta kristlaste tagakiusamise perioodil 9. augustil 258 aastal raudrestil põletanud. Tema tunnused on praerest, rahavaagen ja tuleleek. Ta on kõigi tulega tegelejate (tuletõrjujad, söepõletajad, kokad jne.) patroon. Kui ta oli tükk aega praadimise piinu kannatanud, olevat ta öelnud: «Ma olen juba küps. Keerake mind ümber!» Seetõttu peetakse Laurentiust ka koomikute kaitsepühakuks. Laurentiuse märtrisurma olevat kirja pannud Kartaago piiskop Cyprianus, kes ise vahistati 13. septembril 258 ja hukati järgmisel päeval. Eesti rahvapärimuses tuntakse teda Lauritsana ja tema päeva tähistatakse 10. augustil. Lauritsapäeval ei tohtinud tuld teha, muidu tulevat tulekahju.