[ pilt: 133x C.JPG ]
Istuks veel ja veel, aga pean edasi lontsima. Just lontsin, naudin, tunded nagu kunagi rattamatkal Norras, Lofootidel ... Rada on võõras, palju veel raja lõpuni ei tea, lihtsalt astun. Helistab Agnes: „kus sa oled, sööma ei tulegi“? Jah, kus ma olen? Matkarajal! Hästi märgistatud matkarajal kusjuures. Väljamaa värk, millise kadaka või kännu juures täpsemalt, ei oska öelda. Palju raja lõpuni maad on samuti öelda ei oska. Palju raja lõpust veel majakani longata, ei tea. Jõuan kollase ratsatalu juurde ja suurele teele. Majakani on ports maad ja see ei ole halb, see on väga halb... Vasak põlv ja parema jala rebitud kõõlus teevad juba põrguvalu. Aga näe, tulebki abi – üks kohalik härra võtab mu peale ja viib majaka juurde. Tänud! Võtan oma mustangi ja keeran sarved kodu poole.