[ pilt: 114.JPG ]
Vilsandi läänerannikul ja Vaika saartel on väga haruldased biohermsest ehk organismide jäänustest moodustunud lubjakivist kaljurannad, needsamad minu „korallsaared“, kus kasvavad taani merisalat, müür-raunjalg, läikiv kurereha ja muudki põnevat. Maaliliste, maakeral elu tekke algaegadel ürgmerre ladestunud ja nüüd oranži samblaga kaetud pankadega rand on imeline. Imeline on, et me näeme seda hetke elu tekkeloos, mis peaks olema (ja enamasti on) sügavale maakoore setete alla maetud. Mõtlen, et mis häda oli küll Euraasial sealt kaugelt Lõunanaba külje alt troopikast siia Põhjanaba alla triivida ja meie oma Baltika ürgmanner kaasa võtta. Istuksime praegu seal rahulikult, varbad soojas vees, kasvataksime koralle ja samalloomi ja lõpuks ka kukkurloomi, aga siin me nüüd oleme – aina ostame vilte, vatijopesid, roogime lund ja kütame, kütame, kütame ning kompensatsiooniks saame kehva suusailmaga ka veidike ujuda. Ja vahel isegi päikest võtta. Isegi jah, ent ometi on kõigest hoolimata see viie-kuue-seitsme vaheldusrikka aasta-ajaga paigake elamiseks üks tore koht, mis teha.