Lähen Vesiloo matkarajale. Rand koos imeliste korallrünkade, korallsaarekeste ja tihedate kadakapuhmastega on imeline, imeline minemine. Istun suvalisele rahnule, hingan vahepeal välja, „määrin“ ennast laiali ja olen nagu need rannal lamavad plaadid, neid limpsivad lained, alvaril tuules õõtsuvad kadakad – meie ja ei kedagi enam... Paradiis.
Lähen Vesiloo matkarajale. Rand koos imeliste korallrünkade, korallsaarekeste ja tihedate kadakapuhmastega on imeline, imeline minemine. Istun suvalisele rahnule, hingan vahepeal välja, „määrin“ ennast laiali ja olen nagu need rannal lamavad plaadid, neid limpsivad lained, alvaril tuules õõtsuvad kadakad – meie ja ei kedagi enam... Paradiis.