[ pilt: 067B.JPG ]
Merel on tuul ja paras laine, meie läheme kohe hülgeid vaatama ja sellest paadi karglemisest lainetel saab mulle üks paras kannatuste rada. Paadi nina tõuseb kõrgele õhku, et siis vägeva pauguga lapiti lainetele prantsada... Oi, kas põhi jääb ikka alla? Jäi! Ja siis loksutab veel omakorda külglaine... Tagasi tulles keerleb maismaa ringiratast ja kõigub... Aga hülged, oohjaaaah, see elamus oli seda väärt! Olime lesilast küll üsna kaugel, aga meid uudistavad hülged kerkisid kogu aeg siin-seal paadi lähedal veest välja ja neid oli ikka üksjagu. Hüplesid nagu laste mängus, kus nupud ootamatus kohas kerkivad ja kohe kaovad. Kui ilusad nad olid ja nende suured mustad lapselikult uudishimulikud silmad! Neid pildile saada oli üsna keeruline, aga kui paat hetkeks vähem kõikus, siis midagi ikka sai. Vaadata hülgega kümmekonna meetri pealt tõtt – no kuulge, seda peab ikka ise nägema, see on niiii võimas! Seda elamust tahaks küll veel korrata, tühja sellest pöörlevast-kõikuvast maismaast...