[ pilt: 135X IMG_2653.JPG ]
Seto kultuuris on pühäsenulk ehk ikooninurk olulisel kohal. Pühäsenulk oli ajalooliselt igas seto tares kahe akna vahel väikesel riiulil, millel paiknes pühapilt, ikoonikate ja vaip palvetamiseks. Vanemal ajal oli pühapilt erilises ikoonikapis ehk kibotis. Kibot oli pühäsekapp, kus hoiti ka küünlaid ja pominaanjat (kadunute nimeraamatut). Pühasekapi taga hoiti taludokumente ja muid väärtuslikke pabereid. Kirikupühade ajal põles ikooni ees lambike, siin hoiti armulaualeiba, ristiveepudelit, lihavõtte ajal asetati sinna värvitud muna. Kiboti või otse ikoonide peal oli omakootud kirjatud ikoonikate ehk pühäserätt. See oli vaikne nurk, kus lapsed ei tohtinud hullata, vaid kus inimene sai iseendaga olla. Patuste toimingute ajal (nt puskariajamine või joomine) kibot suleti või tõmmati sellele pühäserätt ette. Setod uskusid, et pühakud vastutavat kindlate elualade eest ja palusid neilt toetust igapäevase elu korraldamiseks. Näiteks Eelija (setodel Ilja) on taeva, äikese, vihma, tormi, aga ka viljakuse ja seaduse käskija. Piiskop Nikolaus (Migul) hoolitseb nõrkade ja kaitsetute eest, vaatab karja järele ja toob nigulapäeval kingitusi. Suurkannataja Georgios (Jüri) abistab setosid talutöödes. Pühakute vahel puudub hierarhia, Jeesus Kristus ja neitsi Maarja on teiste pühakutega samal tasemel.