[ pilt: 057X.JPG ]
Kannatanu rahustamine, see on muude toimingute kõrval väga oluline. Kui kannatanu näeb, et oled rahulik, on sellest palju abi. Päikeseline juulikuu pealelõuna 1976. Metsateel põrkavad kokku 12-aastane poisike võrril ja mootorrattur. Kogunenud rahvasumm arutatab juhtunut, aga keegi ei aita. Kui kohale jõuan, näen tee peal verise peaga naabrilast. Kamandan uudishimulikud autoapteeki tooma, kelleltki saan lapse katteks pintsaku, keegi jookseb külla kiirabi kutsuma, keegi teeb puhta lapi märjaks, et lapse näolt kiviklibu ja mulda enne sidumist veidi ära pühkida. „Kas ma olen verine?“. Ei ole, pole siin hullu midagi, oled lihtsalt mullane, kukkusid vist näoli pori sisse ja nägu on natuke kriimustatud ka, seon igaks juhuks kinni. „Aga kes sina oled? Mina olen võõras, sa ei tunne mind. „Ma ei näe midagi“. Pime on ju, öö on juba, kas sa ei mäleta? Ega ma ise ka enam hästi näe, aga pole viga. Oleme paigal, eks arstid tulevad ja vaatavad, kas sul on midagi viga või ei... Jne, jne. Lapse pead sidudes tundsin, kuidas silmade vahel luu näpu all oli pehme.. Poiss oli kaua raskes seisus haiglas, kuid paranes, ainult silmade vahele jäigi lohk ja paari cm arm. Nägin veel aastaid õudusunesid kuidas minu lapsed auto alla jäid jms.