[ pilt: 042BBX.JPG ]
Tulles satume kohe vägeva kamina ja võlvlagedega kaminasaali. Kavatseti keskkütet, aga kuna kütteks oli vaid puit, siis ehitati ahjud. Kui nüüd mõelda millistes meeletutes kogustes sellise kivikolossi ruumide soojaks kütmiseks metsa maha võeti, siis... Nojah, igatahes vähem kui meie metsa praegu rootslaste pelletitesse läheb. Mõtlesin küll, et ei uuri sakslaste lugusid, aga kuna neis mõisates pole midagi kohalikele ehk lätlastele omast, siis tuleb paratamatult kvaliteetrahva eluoluga tutvuda. Lossi viimane omanik Adolf Gerhard Boris Emil von Wulf (1857 - 1904) alustas 1893. aastal uue uhke palee ehitamist Wulfi perekonna koduks, ühendades uue hoone olemasoleva mõisahoonete ansambliga. No siin ei saa nüüd küll arhitektuuri mainimata edasi minna: Cesvaine loss on Euroopa historitsismi näide, mis ühendab endas arhitektuuri, skulptuuri, metallikunsti ja maalikunsti. Arhailise mulje loomiseks on loss ehitatud maakividest. Lossis on kasutatud romaani, gooti, renessansi ja juugendstiilis elemente. Kogu see stiilide segu näeb välja imeline, ilus ja huvitav. Ehitamine oli küllaltki raske, sest raudtee oli kaugel, ümbruskonnast maakivide hankimine, kohalevedu ja töötlemine oli keeruline. Väljaõppeta ja erinevaid keeli rääkivate inimeste töö organiseerimine oli pingeline, ometi tuli härra von Wulf sellise paabeli juhendamisega paremini toime kui piiblijumal – mõis jäi püsti. 1904. aastal läks von Wulfide perekond Saksamaale ja tema edasine saatus ei ole teada.