Kena, tornikestega, päris nooruke, alles 1905. aastal valmis saanud Mēri mõis (saksa Mehrhof). Ehkki meie reis kujuneb rohkem nagu arhitektide, arhitektuuriõpilaste või süvahuviga arhitektuurihuviliste rännakuks, siis igasugu ehitusstiile ma siin siiski üles lugema ei hakka. Kõik mõisad-lossid on ehitatud täpselt nii nagu tellija fantaasia ja rahakoti suurus dikteeris, sageli igasugu stiile eirates ja korraliku assortiina, mille tulemusena sündisid huvitavad hooned. Ja ilusad ka. Igatahes kogupilt on huvitav, fantaasiat kohalikel härrastel jagus. 1907. aastal ehitas mõisa omanik Jakobs Hecker vana hoone asemele uue neorenessanss-stiilis häärberi. Küngas, mida mõisa taga sirelipuhmaste ja tulpide all nägin, oli ilmselt siis endise mõisahoone vare. Mõisas oli kunagi kool, praegu on muuseum. Nagu meilgi tavaks olnud ja on. Paraku pole neil saksa-poola sakste hoonetel lätlastega midagi ühist kui orja või moonaka staatust mõisa töödes mitte arvestada. Ja orjad neid ehitasid, sest seda mõisa on mainitud juba kõige sügavamal orjaajal, 17. sajandi Rootsi Vidzeme perioodi mõisate revisjonidokumentides. Kuna me liigume need päevad peamiselt Latgale maakonnas, siis Latgales kaotati pärisorjus alles 1861. aastal – 40 aastat hiljem kui mujal praeguses Lätis.
Kena, tornikestega, päris nooruke, alles 1905. aastal valmis saanud Mēri mõis (saksa Mehrhof). Ehkki meie reis kujuneb rohkem nagu arhitektide, arhitektuuriõpilaste või süvahuviga arhitektuurihuviliste rännakuks, siis igasugu ehitusstiile ma siin siiski üles lugema ei hakka. Kõik mõisad-lossid on ehitatud täpselt nii nagu tellija fantaasia ja rahakoti suurus dikteeris, sageli igasugu stiile eirates ja korraliku assortiina, mille tulemusena sündisid huvitavad hooned. Ja ilusad ka. Igatahes kogupilt on huvitav, fantaasiat kohalikel härrastel jagus. 1907. aastal ehitas mõisa omanik Jakobs Hecker vana hoone asemele uue neorenessanss-stiilis häärberi. Küngas, mida mõisa taga sirelipuhmaste ja tulpide all nägin, oli ilmselt siis endise mõisahoone vare. Mõisas oli kunagi kool, praegu on muuseum. Nagu meilgi tavaks olnud ja on. Paraku pole neil saksa-poola sakste hoonetel lätlastega midagi ühist kui orja või moonaka staatust mõisa töödes mitte arvestada. Ja orjad neid ehitasid, sest seda mõisa on mainitud juba kõige sügavamal orjaajal, 17. sajandi Rootsi Vidzeme perioodi mõisate revisjonidokumentides. Kuna me liigume need päevad peamiselt Latgale maakonnas, siis Latgales kaotati pärisorjus alles 1861. aastal – 40 aastat hiljem kui mujal praeguses Lätis.