[ pilt: 112X.JPG ]
Eestlastel on kaunis komme heategijale midagi tänutäheks vastu anda. Eestlastel on ka ilus ja ainulaadne sõna „tänuvõlg“. Ehk siis – sulle anti, sind aidati, sa oled nüüd võlgu, sest loodusrahvas teab – looduses peab olema tasakaal. Öeldi ju ka, et „narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda vastu“. Anna vastu mida sul on, ja midagi on sul kindlasti – peotäis vilja, tutike villa, jupike lõnga, ribake takust või ka linast riiet ning tähtsamal juhul ehk isegi hõbedat lisaks. Eestlasel kaks kätt – andja ja saaja käsi - pidid olema ühepikkused, et säiliks tasakaal. Ei, nad ei mõelnud tasakaalust, nad teadsid seda. Loodusrahvana kasvasid nad selle tunnetusega, mis on õige ja mis on vale. Aga, uued jumalad ja uued kombed tegid ajapikku oma töö...