[ pilt: 105X.JPG ]
Ehkki suuremas osas oli Neili jutus palju tuttavat, siis teemas, mis puudutas võitlusrelvade kasutamist oli üksjagu uudset küll. Sain omal nahal tunda kui ohtlik on lähivõitluses tapper. Minu lahing viikingiga lõppes kiiresti 1:0 tema kasuks kui tapri konks mu sääreluule reeturlikult taha haagiti. Tundub justkui, et pole hullu, saan hakkama, mul on kilp ja kirves, aga oskaja mehe eest ei ole pääsu. See siin on mäng, aga me ei suuda tegelikult ettegi kujutada kui hirmus selline käsilahing oli, kus üksteist metsikult silm silma vastu, ründaja röökimise ja haavatute kisa saatel üksteist tükkideks raiuti. Jah, meie aeg „humaansem“, rünnatav on kusagil eemal, anonüümne „keegi“ ja tema tapmine justkui ei olegi nii hirmus? Ei näe ju valu, pisaraid jms?