[ pilt: 033X.JPG ]
Suitsunud talutare, peeruvalgel mustavad parsid ja seinad ning memm või taat, kes kõrvad kikkis kuulavatele lastele seitsme maa ja mere taga toimuvast imelugusid pajatasid. Maailm paistis suur ja põnev ja ühel päeval saabus aeg, kus võeti kepp ja märss ning mindi oma muinaslugu otsima. Kõik ei jõudnudki sinna, aga need, kellel õnne ja sitkust jätkus ning koostöös hea võluriga edu saavutasid „elavad õnnelikult edasi kui nad veel surnud ei ole“. Aga on meie koduski saladuslikud tegelased, neid oleks tahtnud näitusel rohkem näha – mardused, Püha Jüri kutsikad, Metsavana, ahjualused, kratid, majavaimud ja kooljaluud. Kuulda-näha, miks rebasel on mustad sukad, miks ämblik koob pika niidi, miks sipelgal piht peenike, miks harakal on must frakk, kuidas tekkis Emajõgi jne – ehk siis, kuidas ja tänu kellele meie elu siin välja kujunes. Ja muidugi rasket käsikivi keerutavad vaeslapsed, alati ohvreid otsiv sarvik, kohtlasevõitu Vanapagan, Ussikuningas, virvatuled ja kes kõik veel. Ilma Metsavana, Taevataadi jt heade jõudeta ei toimunud midagi. Vanarahvas teadis, et ta ei ole siin maamunal üksi ja alati leidus kusagil keegi, keda väikese meelehea eest appi paluda.