[ pilt: 105X.JPG ]
Kangelaste hauad. Tuhanded elamata elud. Esimest korda tajusin tõeliselt seda õudust, mis sõdade ajal meeste õlule langeb, jalgrattamatkal Narvikis, sealsel tagasihoidlikul sõjaväekalmistul. Seal olid kõrvuti kõikide sõdinud riikide langenud sõjamehed, omad ja võõrad, kaitsjad ja ründajad. Tajusin tookord seda kohutavat absurdi selgemalt kui kunagi varem ja kusagil mujal, et kõikide metsikute agressorite tekitatud probleemide lahendus on surm. Surm lahendab kõik probleemid, kõik vastuolud. Muruvaiba all lepitab surm röövli ja tema ohvri, ainult elavad ei väsi mõttetuid arveid klaarimast. Kuni jälle tuleb surm ja asjad paika paneb. Ei ole see rahutuvi, ei ole see jumal, ei ole see rahuingel, kes inimestele rahu annab, vaid surmaingel. Hirmus ja ülekohtune, aga üha korduv, kestev reaalsus.