[ pilt: 018X .JPG ]
Vahel veab ja kui juba veab, siis ei tohi lasta mööda juhust ronida kiriku torni. Üles viis üsna kitsas, järsk ja erineva astmete kõrgusega muistne trepp. Üsna kohmakas minek. Alati selliseid treppe mööda tornidesse ronides mõtlen, et tollal olid mehed keskmiselt 1.5m pikad, aga kõrged astmed eeldavad märksa pikemate meeste käimasid. Siiski hakkama nad said, disain ei olnud ellu jäämiseks ilmselt see kõige tähtsam teadus. Paksude kivimüüride piludest võis küll pisikese pilgu ümbritsevale heita, aga siiski polnud ju eriti näha, kes sul seal all uksele taob ja sisse laskmist nõuab. Ega siis tohtinud oma uudishimulikku pead ka eriti välja pista, sest vaenlase vibumees ainult seda ju ootaski. Ellujäämise kunst oli keerulisem kui praegu... Vist...