[ pilt: 029XC  .JPG ]
Või on kuninglik elu hoopis siin? Olla koeraema on minu arvates lastetute naiste rõõm ja see peaks ilmselt ühele neljajalgsele tõeliselt kuningliku elu tagama. Vist. Kui muidugi sellisest kirjude hilpude hunnikutest loomakese ka üles leiaks, aga see vist ei ole oluline, ema teab... Tundub, et see kutsumajandus on üks asendustegevus emadusele – ühed tüdrukud ehivad nukkusid ja hiljem lapsi, teised tüdrukud ehivad küll nukkusid, kuid lõpetavad hiljem millegipärast koertega. Koertega on kahtlemata lihtsam – nemad on vähenõudlikumad kui lapsed, ei vaja pidevat tähelepanu, neil ei ole hormoonidest pakatavad teismeliseiga, hiljem häirivat „vale“ abikaasa valikut ega muid „ebameeldivaid kõrvalnähtusid“. Lihtsalt ehid oma neljajalgset lapsukest nagu ikka lapsi ehitakse, saadad diivanile magama kui ei viitsi temaga tegelda, võtad ta „mina temaga“ eksponeerimiseks kaenlasse ja ... Või pistad mugavuse mõttes kotti ja... Lausa uniste elu, eks? Või veel! Eks proovige laps kotti toppida...